Vihje: kui ründate isiklikult kedagi, keda te ei tunne, for Christ sake, kontrollige mitu korda, kas tegemist on õige persooniga, eriti, kui teie “objekti” perekonnanimi on mingi Tamm, Kask, Sepp jne… Ja enne nupu “Publish” litsumist kontrollige veel kord, sest “internetil” on komme materjale cache‘da, mis tähendab, et kiirustades välja paisatud jamps jääb veel kauaks-kauaks siit-sealt välja paistma…
Seega tahaks tänada Anonüümset(-seid), kes piisavalt kiiresti õiged fotod Innole/Irjale ette söötis ning mu nimekaimu (nimekaimud?) teenimatu ja labase “personaalse tähelepanu” käest päästis. Nimekaimu(de) ees ma siinkohal vabandan, eeldan, et seda teevad ka Inno/Irja… Ausalt öeldes ei osanudki oodata, et nii räme ja piinlik prohmakas õige Viljar Sepa leidmisega sisse lipsab (mõlemas postituses sai “oma jao” vale isik (isikud), esimese aitasid kommentaatorid korda saada, teise palusin hommikul ise ära parandada). Veider ju, ikkagi endine uuriv ajakirjanik, tunnustatud. Võibolla siis mitte nii teenitult*…
Kuna paistab, et mõnede arvates on “avalikkuse ette tirimise” mõõdikuks just foto olemasolu, siis siin tõttab appi mu verivärske sildisüsteem. Kuid tuleb arvestada, et 99% juhtudest olen ma kaamera taga, seega eriti suurt valikut pakkuda pole: tag: me. Eks ta vaikselt täieneb…
Ja ühe mõtte tahaksin võibolla lisada veel siia juurde: et sõpradeks jääda, tuleks enne sõpradeks saada…
* – Kuulge, kui ma kirjutan About lehel, et ma võitsin Rakvere rajooni etlemiskonkursi, siis oluliselt noorem Läänemaa purjetaja ohvriks võtta, no ma’i tea…
– –
Nüüd tagasi igavate tavateemade juurde: lasin kogemata ISO 400’se pähe ühe sajase slaidi täis (Velvia 100F). Näis, kas paaristopine push päästab olukorra. Elu on ikka seiklus küll :P
– –
Loodetavasti on mul järgmine kord poes Babajagaa ja Unihiire postitused…