Sain teie tähelepanu, eks? Tore.
Agnessa “Kuidas loo kommenteerijad mu allikale Å¡oki tekitasid” tuletas meelde, et tahtsin sarnasel teemal – mida rõhutada, mida mitte – juba varem sõna võtta, ent veidi teise nurga alt. Esimeseks ajendiks oli SLolehe tõlkelugu, kus konkursi «МиÑÑ Ð±ÑŽÑт» “laureaadiks” valitud õpetaja kurdab, et ta ei saa tööd. Lisaks see, et Agnessa kirjutis on veidi lühinägelik. Ja loomulikult tulevad mängu ka juudid. Stay tuned…
Kõigepealt esimene lugu. Nii, sul on mure, et sind kiusatavat su büsti pärast taga. Sa lased sellest loo kirjutada, otsid kaastunnet, mõistmist, loodad survet avaldada vms. Normaalne. Ent mis pagan käsib sul ka artikli jaoks selga ajada oma “tüliõunu” võimalikult paljastav riideese? See on umbes sama hea, kui puudega inimene kurdab, et ta saab kõigega hakkama, ent ikka ei võta tööle… ja laseb artikli juurde lavastada foto, kus ta abitult porilombis lamab. Me muidugi ei tea, kelle initsiatiivil valiti “kostüüm” – kannataja enda või lehe soovitusel, ent igal juhul ei saa Olga päris täpselt aru, mis sõnumit ta tahab edastada ja mis tegelikult välja kukub. Tagajärjeks see, et mulle lugejana tundub, et probleemiks ei ole mitte lgp. pedagoogi rinnad, vaid ta soov neid igal võimalusel eksponeerida. Aitäh, ka mina palkaks valikuvõimaluse korral kellegi teise.
Haakub, muide, otsapidi ka “võtaksid-blogija-tööle?” teemaga (Teller: “Kirjuta jura, kiru töökaaslasi, ülemusi ja töökohta ja oledki mõned võimalused ära rikkunud.”)
Agnessa lugu. Kuna kommenteerimine teatavasti on a) anonüümne ning b) tasuta, siis peaks kõigil, eriti ajakirjanikel selge olema, et kommentaariumi puhul on sisuliselt tegemist Pavlovi koera tüüpi elukaga: valid sisendi ja kõik mis sülg suhu toob, tilgub tagasisidena kommentaarikasti. Mis muudab eriti oluliseks, kuidas artiklit pakkuda – tihtipeale ongi pealkiri ja visuaal need, mis kujundavad loo tooni. Ma usun, et neile lausa õpetatakse seda tegelikult…
Vaata antud loo visuaali ükskõik millise nurga alt tahad*, foto rõhub ikka otseselt rindadele – poos, kompa, teravussügavus. Ma ei usu, et kod. Kulpsoo ühtegi neutraalsemat pilti ei teinud, seega jääb visuaali valik mingi toimetaja, kes lugu isuäratavamaks “tjuunis”, südametunnistusele (isegi, kui see oli Kulpa sobilikeim pilt, oleks toimetaja vajadusel leidnud suvalise muu Hansapanka illustreeriva pildi). Aga ei, rohkem külastajaid ju vaja. Järgnev on juba loogiline – fotol klikkinud isikud kommivad seda, mis neid artikli juurde juhatas…
Muide, lugu on NPNK’st, noortepangast = palju teismelisi, spermatoksikoosi käes vaevlevaid noormehi. Olukord on umbes sama, kui tõsta vabastatud koonduslaagris väljakule pott aurava ühepajatoiduga ja paluda “klientidel” 30 minti, kuni laudlina tuuakse, kultuuriteemadel vestelda…
Kui foto loole midagi ei anna (Indrek Pärli pani natuke aega tagasi EPL’i näitel kokku ka kokkuvõtte mõttetutest illustratsioonides), mis ta’st sinna panna. Kui foto hajutab tähelepanu, selmet aidata teemale keskenduda – ära imesta, et sisust mööda minnakse.
Natuke sarnane asi: huvitaval kombel mainitakse pealkirjas või rõhutatakse loos praktiliselt alati, kui loo (eelistatult negatiivne) peategelane on juut (kavalamad ajakirjanikud-toimetajad, kes juhuslikult teavad, et iga Iisraeli kodanik ei ole automaatselt juut, kirjutavad mitte Iisraelist, vaid juudiriigist – ning voila!, ülesanne täidetud, märksõna sisse surutud…). Sellega on lugu “müüdavamaks” muudetud ning “teatav lisakontingent” lugema-klikkima meelitatud. Pidu. Ja järgmisena ilmub välja keegi sinisilm, kes imestab, et miks kõik eestlased on sellised antisemiidid?
Oeh, pikk jutt, loll jutt. Lühidalt: kui juba kondi hambusse annad, siis ära imesta, et sel pärast hambajäljed peal on…
PS. Mulle kuidagi ei imponeeri, kui ajakirjanik kuulutab, et ta oma lugude kommentaare nii kui nii ei loe. See vähendab motivatsiooni lisada asjalikke kommentaare, faktiparandusi jms. Möla aga ilmub samas mahus ja kommentaariumi keskmine tase langeb veelgi…
– –
* – no vähemalt arvutiekraani võimaluste piires
