2322.
Päkapikusõrad ja -sarved, 25kr/kg
EMT helistaski, ajasime praktiliselt veerand tundi üsna konstruktiivset juttu.
Päkapikusõrad ja -sarved, 25kr/kg
EMT helistaski, ajasime praktiliselt veerand tundi üsna konstruktiivset juttu.
Seesamunegi mure et… mulle hakkab tunduma, et kõik instagrammid (ja mis see teine oligi) on ühesugused. :)
Viisin Elisasse paberid sisse – vaatame, millal EMT helistab…
Miks? Well, mul oli uut paketti vaja – a) vanas oli ainult 30MB internetti, mille eest ma maksan b) rohkem kui Elisa piiramatu versioon. Kui ma asjasse natuke rohkem süüvisin, selgus, et mul on ka kõnealustustasu, minutihind on 50% kõrgem jms. Kõige viimasena, peale umbes tunniajast rapsimist, ilmnes, et EMT paketimajandus on nagu arvutikoostamine, kus iga juppi tuleb eraldi kaaluda ja siis veel vaadata, kas nad kokku ka käivad aga kokkuvõttes tuleb ikkagi kallim.
Odavama ent sisukama paketi valik võttis aega u 10 minutit. Selle aja sisse mahtus poodi sisenemine, poest väljumine, paberite täitmine ja näpuga näitamine, mis ma tahan.
Ei, noh, ma saan EMTst ka muidugi aru – ilmselgelt ei saa nad mängida ainult odavusele oma turusegmendis, ohtlik on mängida väidetele parimast kvaliteedist reaalselt nõõdetavate asjade osas… Ehk siis järgi jäävad Lugu ja väga segane hinnakiri, mis annab inimesele näiliselt uskumatu vabaduse… maksta rohkem asjade eest, mida ta võtab “igaks juhuks” ning lootus, et inimene ei analüüsi turuolukorda piisavalt tihti.
Vaevalt ma oleks EMTst lahkunud, kui nad oleks näiteks helistanud ja öelnud, et “Kuulge, meil selle 30MB asemel on nüüd odavam 250MB pakk, äkki võtate hoopis selle?”…
Sain Hiinast väikese paki aga mitte sisust ma ei tahtnud rääkida vaid “vormist” – ümbrikul olid päris margid templite asemel. Ja mitte tavalised vaid linnumargid. Kuskohast nad teadsid, et ma väikesest peast just linnumarke kogusin? Või noh, palju ma kogusin, enamasti isa ostis, 90% neist olid tembeldamata – ma ei teagi, kas nad olid lihtsalt suveniirmargid või teoreetiliselt ka kehtivad postimaksevahendid (Keegi teab? Vene ajal putkadest müüdi neid ikka igasuguseid a la Sealandi margid).
Ilmselt peaks margid maha aurutama ja koju albumisse viima :P
OK, kolletuva pealkirja taga peitub tegelikult järjekordne igav (analoog)fotograafiakatsetus – “tagasivõidetud” polaroidnegatiivid ja sellega liialdamine. Lühidalt – polaroididel (ehk Fuji värviline minul) on kaks poolt – foto ise ja selle pealt ära tõmmatav, keemiat sisaldav kattepaber, mis tavaliselt visatakse minema. See kattepaber aga koosneb mitmest erinevast kihist – must kaitsekiht, filmilaadne “lüümik”, negatiivkujutisega emulsioonikiht ja ilmutusmöga.
Protsess käib umbes nii – must kattekiht võetakse ettevaatlikult valgendajaga maha, keemiamöga pestakse, samuti ettevaatlikult, järgmisena. Oluline on, et valgendaja ei satuks emulsioonipoolele. Tulemuseks on realistlikule maailmale suhteliselt lähedal olev negatiivkujutisega film, nagu näiteks see pilt.
Aga ilmneb, et kuuma vee ja tahtejõuga (ja vägivallaga, nagu kahjustustest näha) saab lahti ka emulsioonikihist, nii et järele jääb ainult väga õrna kujutisega lüümik. Selle skaneerimisel on tulemused seni olnud üsna ebaühtlased – alates ülalolevast oranžist kuni veripunaseni – skanner nagu ei saa väga täpselt aru vist ja mina teda õpetada ka ei oska.
Mida sellise pildiga peale hakata – ei teagi. Peale selle, et ta iseenesest juba on Kunts. Mustvalge pildi saab üsna korraliku aga võibolla skaneerija-disainer sinus oskab edasi juhendada?
Novot, kaasaegne Tuhkatriinu lugu tuleb nüüd: eilne postitus jäi ära, sest kõrtsust koju tulles läks tee peal rattal kumm katki ja ma ei jõudnud keskööks/samal kuupäeval koju.
Teine asi – kui mul endal ka kumm nii tihti katki läheks, oleks mul juba mõned pisikesed tõukekad peres või nii, kui sa suudad mu mõttega kaasa triivida (halb otsetõlke nali, ma tean…). Neljas kord juba – esimene on 2x läinud, nüüd läks tagumine teist korda. Tõenäosusteooria igatahes korkis õlle lahti, saatis mu pikalt ja pobises midagi kallutatud jõududest ja sabotööridest. Järgmisena selle “kummituse” juurde – 18″ on selline värdjas lohvimõõt, et uut on raske leida. Esimesest rattapoest võtsin siis igaks juhuks lappimiskoplekti ligi.
Ahjaa, eile hommikul oli päris huvitav – kui teil on vaidlus, kas tööle tulles oli must jää või mitte, helistage – tõukerattatreti puhul sa märkad selliseid pisiasju imekiiresti.
Kolmas asi – Genialistide klubi kohvikus on Gabriela pildid. Nad on küll väikesed, ent vaata tähelepanelikult – nad on nipuga, ei ole täpselt needsamad pildid mis blogis juba olnud. Väga head on.
– –
Gursky kohta on siin üks lühifilm. Ja kes ei tea, milles pildiallkirja vihje: Andreas Gursky maal foto “Rhein II” müüdi hiljuti oksjonil rekordilise 4,3 miljoni dollari eest.
Yana Lozeva – eks ma olen teda ju flickris pikalt jälginud, a täna vaatasin, et blogis on ikka kordi parem. Võtame näiteks selle.
Ja siis mõnikord püüan lugeda ta sõnu, ja jälle meenub, et, ei, ma ei oska bulgaaria keelt tegelikult ju. Ja siis satun ta FB lehele ja sealt vaatab esimesena vastu Arvo Pärt…
Be, like, the first of your, like, friends to, like, “like” this.
All you need is like, like, like is all you need.
Vägivallatus: jõu- ja ilunumber, krutski, á la naise külmiku otsa tõstmine.
* Pealkirja pakkus telefoni auto-correct, kui olin kogemata trükkinud “qr”.
OWSJZCSF