Laste meelest oli täiesti normaalne, et inimene, kes müüb jäätist, ei karda külma. Seetõttu ei jõudnud nad ära imestada, et reedest jätsiautot ootasid ema ja isa ehk isegi suurema ärevusega kui nad ise ja läksid lausa vaidlema, kes kaasa saab tulla…
“Mina ei tea, mis käsualfraidi on. See ei ole jäätis. Mind ei huvita.” kommenteeris Jaan (4a.) ja lisas: “Aga mul on kodus hampster!”
Isa: “Need mehed on Sam ja John ja neil oli raske päev. Kõigepealt pidid nad vara tõusma, et ühtede meeste käest ära tuua üks kohver, mis nood enda kätte “unustasid”. Aga siis nad läksid nendega tülli, sest nood mehed ei tahtnud kohvrit tagasi anda. Nad said kohvri kätte, aga kui nad läksid seda ära viima, siis neil juhtus autos õnnetus…”
Eeva: “Mis õnnetus neil juhtus?!!”
Isa: “No lihtsalt õnnetus. Teil on ka autos õnnetusi juhtunud. Ja nemad pidid ka minema autot puhastama ja ajasid üles ühe kolmanda mehe, kes ei olnud selle üle üldse rõõmus…”
Ema: “See mees ise kirjutas selle loo, ise on süüdi.”
Isa: “No ja pärast nad läksid pannkooke sööma, aga siis tormasid sisse üks mees ja naine ja karjusid, et keegi ei tohi pannkooke süüa ja kõik peavad hoopis neid vaatama! Ja…”
Ott: “Mis pannkookidest sai?!?!?”
Isa: “Novot, kuigi neil oli raske päev olnud, siis Sam seletas sellele mehele väga rahulikult, miks nad ei tohiks neid segada ja peaksid ära minema. Ja mees ja naine läksidki ära ja nad said oma pannkoogid ikkagi ära süüa. A pärast oli seal üks poksija, kes ei tahtnud ebasportlikult käituda ja kellele oli väga armas kell, sest see oli isa kingitus…”
Lapsed: “Magustoit!!!!!!” (ja tähelepanu kaob kui härja huik…)
[Isa selgitab lastele, kes on need apelsinimehed tema t-särgil ja miks nad püsse näitavad]
“Me peame tellima endale väikese pingviini.
Paneme ta sügavkülma. Neile meeldib jää peal olla.”
– – O.
Suvalisi katkeid kolmeaastastelt sel nädalal. Ja täna on alles mõnipäev…
Kaksikud on ümmarguselt kolmkomakolm, aeg passipilt teha. Tegin ühe, aitab küll, nagunii on ühte nägu.
Üks saab passi, teine ID-kaardi – mis siin ikka priisata.
Saate aru*, inimesed istuvad toas, keegi väljas ei käi, sest valitsus käskis. Isegi anarhistid. Istuvad kodus, näpivad palvehelmeid. Lendavad üksikud varesed, agulialbatrossid lõugavad katustel, tuvid on hämmeldunud, sest kellelegi pole pähe sittuda. Keegi köhida ei julge.
Karantiin.
* Märkus digiarheoloogidele aastast 2145: postitus on avaldatud 1. aprillil. Lihtsalt igaks juhuks ütlen.
Veebruarikuised tuisud ja hanged ja pimedus mõjusid päris muserdavalt, kui päris aus olla. Seega ei suuda ära rõõmustada, et lõpuks on käes kevad. Kevad – see on puhkus, see on sanatoorium – kõik tärkab, tänavad on täis rõõmsaid inimesi, seelikud sulavad lühemaks (võrdsuse huvides – loodetavasti ka meestel), voolab vein ja ihumahlad… Tsiteerides klassikat: “ma olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada”. Diskol näeme, raisk!
(Postitus on kirjutatud koos eelmise postitusega novembris ja avaldatud automaatselt 20.03.2020. Välistada ei saa ka ajaloovõltsimise katset.)
Või siis viies viiendik.
Homme otsiks uue “postita-viis-pilti” ohvri ka, ettepanekuid?
Olid ajad…