Itaalia ’07, vol.2 – Riomaggiore vol.1

Riomaggiore

Esimene retk poodi selgitab välja, et 1,5L vein maksab 2.80 alates. Ei ole suurem asi (sürpriis, eks) ja hiljem joome seda koos kokakoolaga, mis omakorda aitab ka ärkvel püsida.

Hiljem sellest nö. kokteilist “aborigeen” Chrisile rääkides saame sellise pilgu osaliseks nagu võiks kohata eestis saunas, kui ütleksid meestele, et “kuulge, see õlu oli nagu natuke kange minu jaoks, panin piima hulka”.

Riomaggiores on vetteminek-tulek üle kivide ja kändude… st. üle kivide ja kivide. Liivaranda tasub siit otsida ca poole miljoni aasta pärast, sest hetkel on kõik “terad” alles min. rusikasuurused.

Ujudes on korraga tunne nagu oleks käe herilaspessa toppinud. Valus.
“Medusa,” arvas 2 ingleesi mittekapiššivat kohalikku ja ega selles eksida ei saanud – kodanik Sült suutis ennast täiesti äratuntavana käsivarrele tätoveerida. Igatahes – hääletoonist, kehakeelest ja faktist, et halastusseksi ei pakuta – võib järeldada, et asi pole eluohtlik. Majutusperenaine teab rääkida, et kui apteek, kust vastavat määret saab, on parasjagu kinni (keskpäev, muidugi on) tuleks peale panna midagi ammoniaagiga seotut. Näiteks uriin. Ei hakka proovimagi – selles kuumuses ei eritu midagi…

Hiljem õpetab Veronica, Chrisi gf (kohtume nendega juba Riomaggiores), et ka süljest ja/või võimalikult kuumast veest on millimallikate mürgi neutraliseerimisel abi. Seda tarkust läheb mul, eriti mul, veel vaja…

[kaks tühja lehte]