– “Kas te plaanite siin tööd teha?” – “Vaieldav, mul on palju koosolekuid.”
– “Kas jätate midagi väärtuslikku USAsse?” – “Jah, oma aja.”
USA piiril tahaks iga kord umbes nii vastata, a olles 20+h tundi magamata (ma magan lennukis harva/halvasti), siis kasutan pigem oma supervõimet nimega “kalapilk”. Ja eks neil ole seal igasuguseid nutieesleid niigi küll…
“Taavi Rõivas on nagu naine,” teatas keegi feisbuugis. Esialgu olin hämmeldunud – on see kompliment või solvang? Sest noh, minu ema on näiteks naine. Ja minu naine on ka naine. Ja tütrest, vähemalt statistikale toetudes, peaks ka naine kasvama…
Vaatasin mehe profiili. Kauboikaabu. “Rahvuslikud” postitused. Amet: “self-employed“. Ju ta siis ikka solvata tahtis, a midagi head ei tulnud pähe, võibolla ärevusest, võibolla rumalusest…
Puhkus on halb. Tuled kontorisse tagasi ja esimene šokk on see, kui halb on lahja masinakohvi :P
Ajaloo kordumise võlu ja valu: “Putin süüdistas venemaalaste elatustaseme languses spekulante” [ERR]
Samas – rõõm on tõdeda, et traditsioonilised pereväärtused ei ole samuti kadunud – kusagil on rikkumata hing, kes jõudis siia blogisse otsingufraasiga “poiss ja tüdruk ja seksivad”.
Kuna kõikide jõulupildid on see aasta rohelised, olgu siin mustvalge – lund on ikka täpselt samapalju…
Tere onu Rain ja onu Jürgen.
Kirjutan teile esimest korda. Kas käärinud õunamahla pudeliga on võimalik selle peal lebav hapukoorepakk külmikus õhku lasta?
Tervitustega Assamaidast,
J. (toimetusele on Juku nimi ja aadress teada)
JAH.
Et vanim ilmutamist ootav film hakkas juba kuu aega tagasi torti nõudma, tuli “solk” jälle kokku segada, pool ära valada, uus segada ja palju ühtlaseid solgutamisliigutusi teha.
Tulemused on kahte lehte: ilmutuse nahka ei läinud ükski film, mõned “hõbedased lindid” esinevad lausa hästi, loodetavasti ka skänneri all (ilmselt jälle aasta pärast, muahahaa)
Küll aga tuleb umbes kahele inimesele kirjutada kurblooline seletuskiri: “Fotograafia ja karate ühisosad ehk mis taset näitab läbipaistev vöö?”. Filmi laadimise viga, _tõenäoliselt_, ja tulemuseks 0 pilti. Millest on kahju, sest vähemalt kahte oleks kindlasti tahtnud näha. Teisi ei hoobilt mäleta ja ehk parem ongi…
Mõnikord on päris tore, kui pildil on inimene hoopis teistsugune. No selline “oh, ma poleks äragi tundnud” hetk. Mitte, et parem või ilusam kui teistel fotodel vaid kuidagi… teistmoodi. Pildistatavad mõnikord aga ehmatavad ise ära, sest meil kõigil on mingi kujutis peas kinni, kuidas me “tegelikult” välja näeme.
Vt ka 6 Photographers Asked to Shoot Portraits of 1 Man… With a Twist
Tolmuimeja
klagiseb meeleheites.
Sügiskastanid.
Rohkem kui eelmine aasta; kaugelt vähem kui võiks.