Teab mis üllatus see muidugi pole, et must-valgete fotodega saab värvipildi tekitada, ent kuna ma põhiliselt tegelen katsetamise, mitte fotograafiaga, tuli järgi proovida. Nagu Prokudin-Gorski omal ajal (üks kuulsamaid, Buhhaara khaan 1911. a.). Kellele on üllatuseks, siis lühidalt: teed kolm eraldi m-v kaadrit, iga kord läbi värvifiltri: punase, rohelise, sinise (RGB, eksole). Hiljem järeltöötluses määrad need vastvateks värvikanaliteks ja ongi tulemuseks värvipilt (oldskool oleks nende kaardite samaaegselt projitseerimine jälle läbi vastavate filtrite).
Ãœlal on kõikse esimene katsetus. Põhijäreldus: isegi statiivil on raske hoiduda kaamera nihutamisest sest filtrite vahetus nõuab kaamera käperdamist. Tulemust näeb nt tassilt – pilt ei lähe kokku.
Teiseks – tuleb natuke uurida, kuidas värve täpselt timmida – punasel pole viga, ent brokkoli roheline pole nagu see.
Kolmandaks – 3D – kas keegi viitsiks prillidega proovida, kas mingi “eridefekt” on kaadri nihkumise tõttu tekkinud. Ma ise 3D-pilti ei näe üldse.
Viimaseks – mis ei puutu küll hetkel asjasse – “uuel” Graflexi 6×6 filmitagumikul on vist valgusleke. Tuleb veel üks testikas läbi lasta.
Päris viimaseks – a mis siis juhtub, kui objektid kaadris liiguvad…?
Hämmastav, kui vähe häid pilte teeb kodus sahtis istuv hea kaamera. Seetõttu otsustasime vähendada pere digipeeglite arvu 2x ja vahetada ühe neist millegi vastu, mis kotis/taskus elik kaasas ka oleks…
Seega: müüa Nikon D90 (kere), mille “läbisõit” on üsna tagasihoidlik, ligi 21 000 kaadrit (sealhulgas siia postitusse pistetud pildid Jaapanist). Ilus, hästi hoitud.
Hind: nooh, teeme 299 eurot.
Puudu on LCD kaitse (see on ~1 euro eBays). Laadija + aku on loomulikult olemas, kaelarihm, ilmselt leiab ka karbi, manuali ja lisajuhtmeid (olemas, ent vist ei asu hetkel Tartus).
Mingi mälukaardi võin ka anda, a nad on omajagu kasutuses olnud.
Miks eelistada vana D90 näiteks uuele D3?00/D5?00 kerele? Esmalt kasutusmugavus – kere on paremini käes istuv, kaks “ratast”, et ava/säri kruttida, on ikka 2 “ratast”. Tehn. küljest: D90’l on sisemine teravustamismootor, e. saaks kasutada autofookust ka vanemate objedega. Hästi ehitatud kaamera, usaldusväärne: ta oli natuke kõrgema klassi kaamera juba tol ajal (hetkel on 3000-seeria kõige odavam ots, seejärel tuleb 5000, siis 7000. D90 oli D7000 eelkäija). Ja 12M pikslit on endiselt pea kõigeks piisav.
Nüüd teleturg: …ja see pole veel kõik :D
Võib-olla on sul kõik tuttav, võib-olla alles alustad – kõik alustavad millalgi. Äkki on sul kasu kui:
– annan kauba peale raamatu Duncan Evans: Portreefoto
– … ja käerihma (oluliselt mugavam kui kaelarihm IMHO, eriti kui aktiivselt tänaval/üritustel pilte jahtida).
– objet mul pakkuda ei ole, a võin aidata valida ja näidata, mis mul on ning mis nad teevad
– lisaks võin ka üleüldise pikema intro teha kaamerale või lihtsalt pildistamisele.
Asukoht: Tartu
Kirjuta sepp@offline.ee või jäta kommentaar või kõlla 5118586, kui asi huvitab.
Pildistab ka @ISO800, @pimedas, @ebakaines olekus, @karaoke :P
Ostmise pool on keerulisem – mille vastu ta vahetada? Kaamera peaks olema:
Рsuhteliselt kompaktne (taskusse mahtumine on kahtlane, mulle tundub, a loota ju v̵ib)
– hea pildikvaliteediga, sh vähene müra vähemalt ISO800ni, RAW tugi loomulikult
— suurem sensor oleks tore, a muudab ostu tiba kalliks vist (a la Sony)
– “valge” toruga, soovitavalt ka väljasuumituna
– mugav kasutada, ISO muutmine ei tohiks olla 6+23 sammu kaugusel menüüs
– mingi viewfinder ei teeks paha, ainult LCD on kuidagi harjumatu
– überzoomi või trendiliistakat ei taha :)
Seni silmahakanute head-vead:
– Fujifilm X20: läbivalt “valge” toru (F2-F2,8), mõnusalt palju nuppe, a see teeb ka ta veidi kobakaks. X100/s jäävad kahjuks kalliks.
– Sony RX100: veidi suurem sensor (APS-C pole, on 1 tolline), seega kallim. Suumi lõpus läheb tiba pimedaks. Ka kasutusmugavus pole teada. RX100 II/III jäävad jälle kahjuks kalliks.
– Panasonic LX7: hea toru, a vähe nuppe
– Canon G1X / G16: ei teagi, neid ikka kiidetakse aga… kuidagi kobakad paistavad, põle ei tegu, ei nägu
– Canon S120: jällegi – tihe soovitus, aga tõenäoliselt seebika kasutusmugavus?
– Pentax SX-1: vot üks imelik, a huvitav loom
– hübriidid: kit-objed on üldiselt kobakad ja pimedad (3,5-6…), õhukese kere eelised kaovad kohe ära. Pannkook-fixid on… fixid. Ja millegipärast mulle tundub, et ma ei peaks veel ühes “kogu kõik torud” mängus osalema :D
Ideid? Mis nimekirjast puudu on?
Kas kellelgi on neid Tartus näppida pakkuda?
Valge on valge, must on must (@Tokyo kuulus kalaturg).
Kuulge, ärge tulge mulle rääkima, et te ei loe raamatuid. Mul jäi eelmine äraantav komplekt puha pihku. Tulge võtke ära:
EDIT: nüüdseks kõik uue omaniku nime saanud…
– Tom Holt “Blonde bombshell†(ingl. k.) – üsna naljakas ulmekas
– Täheaeg 1: Sädelevad uksed – ulmekogumik
– Täheaeg 2: Doominosillad – umekogumik
– Robert Jordan’i “Wheel of Timeâ€, 1-4 (ingl. k.) – eepiline, eelkõige…
– Paolo Coelho “Veronika otsustab surraâ€
Lisaks pakkisin lahti ja annaks ära Jeremy Clarksoni ingl. k. raamatud:
– Clarkson on Cars
– The World According to Clarkson vol.1 & vol.3
– Driven to Distraction
– Born to be Riled
+ 1 James May
– May on Motors
Veel, kui vene keelt valdad, või ilusaid pilte, siis on mul paar tosinat numbrit vanu Foto&Video ajakirju.
Tuttav lugu, eks? Vähemalt neile, kes on vestelnud alla-aastaste lastega ja salamisi pead murdnud, et millest tegelikult jutt on. Halvemal juhul arvanud üleolevalt, et laps lihtsalt laliseb mõttetult…
Tegemist on eksiarvamusega. Peale põhjalikke uuringud ühel hommikul võib kinnitada, et tegemist on puuduva lüliga inimese ja mereimetajate vahel, üllaima ja tähtsaimaga seni leitutest: ühise keelega, täpsemalt delfiinide keelega ehk delfinjaga*.
Häälduselt on delfinjale lähedased havai jt markiisi keeled, mis ei ole sugugi üllatav – tegemist ju väikeste saartega keset voogavat vett ja delfiine. Kahjuks ei suuda lapsed, delfiinid ja vaalad omavahel enam otseselt vestelda, kuna eraldumine toimus niivõrd ammu, et tavapärane keelte areng on vana-delfinja (vaalad, lapsed, delfiinid) käristanud dialektideks ja need omakorda eraldi keelteks. Tänapäeval räägivad lapsed endiselt alam-delfinjat (maa kui keeleisolaator, irooniliselt), samas delfiinid on täielikult üle läinud uus-delfinjale. Moodne vaalade keel (Whalesh e. vhelsi**) sarnaneb vana-delfinjaga märkimisväärselt rohkem, ent kõrisulghäälik ning konsonandid on praktiliselt välja surnud.
Tähestiku osas tuleb tugineda oletustele, kuna ühtegi ürikut säilinud pole – sel lihtsal põhjusel, et kirjutatakse vette. Samas, jälginud delfiinide nina ja väikelaste käte sarnast, sõudvat liikumist, võib oletada, et delfinjast on tuletatud näiteks malajalami ja birma tähestikud. Mõlemad lubavad ninaotsaga keerutades tähed laineks joonistada.
Igatahes, uuringud jätkuvad… Järgmise etapina taotlen teadusgranti, uurimaks teemat Atlantisel – kuuldavasti on seal veel säilinud ihtüoide, kes kõnelevad vana-delfinjat emakeelena. Kindlasti on suureks abiks ka kohaliku ülikooli raamatukogu.
Ieenoq, ijooo!
— (joon, joonealuste märkuste tarbeks) —
* – Mitte segi ajada tiigrite keele ehk tigrinjaga, mis kujutab ennast eelajaloolist kommunikatsioonilüli ahelas inimene-tiiger (tuntud ka toiduahela nime all):
** – Mitte segi ajada ueilsi/kõmri keelega, sest nad on küll kaksikkeeled, ent filmimaailmast tuttav hea-kuri paar: nimelt võttis kõmri keel kasutusele kõik konsonandid, mis vhelsist üle jäid.
– Valimiskomisjoni lehelt saad eeltäidetud blanketi
– Prindid selle välja (sest pdf võib olla nakatunud)
– Verifitseerid eeltäidetud kandidaadinumbrit
– Privaatsuse huvides sodid numbri markeriga üle
– Teed lehest turvalise ja anonümiseeritud koopia
– Orignaali faksid tänavalt, faksiputkast elektronidena VVK’sse
– Varastad mäkist ketÅ¡upit ja konsumeerid sedeli
Ja see teine asi ka: ma kohe kuidagi ei nõustu seisukohaga, et kui ei vali, siis edaspidi hoitagu mokk maas. See on mingi “kes pole poolt, on vastu” jms plakatlik taskufilosoofia.
Esiteks ei saa juba põhimõtteliselt eeldada, et mingite piiratud valikute juures on olemas mulle sobiv variant (kui laual on sitt, savi ja surnud kärbsed, siis… saad isegi aru, eks). Kui oleks võimalik anda miinushääli, oleks olukord teine.
Teiseks: ma ei ütle, et ma hetkel ei leia nimekirjast sümpaatseid inimesi, a siin on väike… nüanss… a) nende erakond ja b) ma ei ole päris kindlalt aru saanud, kuidas valimised töötavad (a la kas eksisteerib variant, et ma valin Marjustini, ent kuna ta saab oma mandaadi minutagi, aitan ma Mikko sisse?)
Ostan/otsin: Terry Pratchett “Vikatimees”, pakkumise võib ka meilile saata, sepp ät offline.ee
“Vikatimehe” eest võib saada alloleva paki, esitada erinõudmisi, a võib selle ka lihtsalt vahetada erinevate Euroopa kunstiväärtusi kujutavate paberite või nende elektrooniliste ekvivalentide vastu.
Kommentaarides võib allolevatele “eelbroneeruda”, et kui nad vabaks jäävad, saad endale (eelistatult Tartus)
Selle paari kuuga on lapsele nii palju jama lauldud, et naine läks laenutas Eesti rahvamuusika antoloogia ja nüüd räägib “päris” lasteluule raamatu soetamisest :P
