Keset ööd heliseb telefon (sest sa oled USAs) ja sult küsitakse, et kas sa lubad oma fotot kasutada Pressifotograafide Liidu järelhüüdes – suur fotograaf Kalju Suur on lahkunud. Loomulikult sa lubad. Hommikul selgub, et see ei olnudki uni.
Kuidagi… korraga kurb, aukartust äratav, alandlikuks… aga ka uhkeks tegev kogemus. Ja kuradi sürreaalne.
Valmistutagu! Tali ei ole enam kaugel – täna keerati taha.
Etteruttavalt võib öelda: kevadel puhkeb õide revisionism,
juurdub värske kättemaks – ka see ei ole enam mägede taga.
Hea küll – on. Kel suusamägede, kel niisama hangede taga.
Nüüd reheahju rauges valguskumas hipster fixiet rautab…
Ma nüüd kordan ennast aga põhiprobleem on see, et nad on kõik nii ühesugused. OK, värvid on erinevad… aga ikkagi – ei ole sellised säravaid kandidaate, et vaatad otsa ja mõtled, et “voh, see, töötab!”. Ükski ei tööta – igaühel on mingi puudus või lihtsalt mingi hunnik sodi pagasiks.
Ah, ei, ma räägin eelmises postituses mainitud polaskännide hulgas “õigete” valimisest. Valimistega oli lihtne – kodukülast valda 1 kandidaat oli, see tuli ka valida…
No natuke olen. Mõned korrad. A peale päästikule vajutamist algab tavaliselt üks kummivenitamine ja hädaorg: ilmutamine, skänn, puhastamine ja mis eriti oluline – rumalus. Sest ma ei tee endale asju lihtsaks ometi, nope. Näide: paar nädalat tagasi skännisin ühe paki (10 kaadrit) pola ja sain… 200 faili. No okei – nad ei ole kõik täpselt samad – seal on “raamiga“, “raamita” ja polanegade katsetused erinevates toonides, pluss erinevad failiformaadid (dng, jpg, tiff). Ja võib-olla ka mõni mustvalge (ülalolev on ka mustvalgeks keeratud Kodak Portra – skännist saadud värvid ei meeldinud nagu). A ikkagi – nüüd on kaadrist n versiooni, enamus tuleks minema visata ja puhastada tuleks ainult paremad. Samas, ma ei virise praegu – tore on ikkagi :P
Hmm… kui nad vaid teeks mingi masina, millega saaks kohe teha nii, et pildid on kohe digitaalsed, ja tolmu- ja kriipsu- ja skaneerimismüravabad…
Mwaahahahaaahahahahõkk.
Asjade lihtsustamiseks tõine endale USAst veel ühe kaamera juurde (Polaroid Land Camera 250)…
Puhkus, see kõlab uhkelt… eriti kui see algab koos mingi mõttetu tõvega, mis ei naeluta sind voodisse vaid sa saad tiksuda ja mõelda kõikide nende asjade peale, mida sa oleks teinud. Siis teed mingeid igavaid, ammu veninud tegevusi nagu blogimootori uuendamine ja nagu iga suurema kampaaniaga mõtled, et refucktooriks natuke koodi-kujundust ja siis alustad nullist ja jõuad selle hetkeni, kus sa oled u. 2h kahte hover allajoonimist üritanud kaotada ning taipad, et viimase 5a. on HTML 3.2 juurest päris kaugele edasi astutud ja sa ei saa asjadest enam kottigi aru.. ja sinna ta jääb.
Nii ka seekord, ainult selle vahega, et peale pooleteise päeva raiskamist leidsin inglienergiat poppidest suminsõnadest “agiilne”, “sprint”, “iteratsioon”, “minimaalne, noh, veidigi funkav toode” jms ning otsustasin, et misiganes ma ma hetkeks N valmis ei saa – kui töötab, läheb laivi.
Paremaks läks elu telefonidega, tahvlitega. Viimasel hetkel lülitasin hammer.js abil valmispusitud puuteekraanidele mõeldud värgenduse, sest tulemused olid liiga juhuslikud (vähemalt mu IE10 peal). Võibolla proovib kunagi uuesti (ma olen suht siiralt imestunud, et mul ei õnnestunud leida mitte mingit WP valmispluginat selleks. On miljon slaiderit ja karuselli jms, a mitte ühtegi, mis postitusi aitaks lapata).
Tegemata jäid arhiiv, kaugele ajalukku pole julgenud veel vaadata, kaduma läksid vanemad fotode pealkirjad, sitemap jms. Mingid “emamallist” (WP 3.6-ga välja lastud uus twenty thirteen) vaikimisi tulevad asjad tahavad veel muutmist.
Nojah, järgmine kord.
Kui Tallinnas tööpäeva lõpus Sürgavere vihmaradari lahti tegin, vaatas vastu pilt, mis tegi selgeks, et pilvesõitmine on kindlustatud. Aga võta näpust – terve Piibe maantee oli valdavalt märg, tumesinised pilved rügasid kõikjal ringi ja enne Tartut kasvasid põldudel kahekordsed vikerkaared. Aga sõidu ajal ei tulnud mitte sabinatki.
Selle asemel sain Märjandi tanklast (pun or irony intended?) kilu-muna- ja praemunaga võileiva. Mmmmm…
Müüja võttis lindilt Vana Tallinna, tõstis pilgu ja jäi pika pilguga mulle otsa vaatama. Sattusin segadusse – kas midagi on viga, linnusitt õlal vms.?
Sekund hiljem meenus – olin habeme ära ajanud…
Muide, nipp: kui habemeajamiskreemi pole käepärast, “töötle” lõuga juuksebalsamiga ja lase paar minti seista – võtab ilusti karva ja naha pehmeks.
Diivan sai täna 70 000 kilomeetrit vanaks. Minu taguotsa on ta tassinud sellest ca 16-17K kilti. Huvitaval kombel oli avalik teadaanne täpselt 5a tagasi.
Tundub, et küsimuseks ei ole “mida postitas?” vaid “kas postitas?”.