Remondijärgselt tutt-uuel asfaldil on keskkohas õrn katkendlik punktiirjoon.
“Burda”, oleks tahtnud sinna kirjutada…
Leidsin märkmiku, mis üle-eelmisel aastal Berliinis kaasas oli.
Priit Pullerits* on kirjutanud nupu, mis keskendub küsimusele: “kas veebipäevnike promokirjutisi tasub usaldada?”, Kristjan kommenteerib kenasti oma (blogard JA ajakirjanik JA toimetaja) mätta otsast, ent ühe või isegi mitu mõtet tahaksin lisada siia juurde…
Artikli autor teeb kohe algul ühe põhimõttelise vea, mis terve loo kraavi veab: eelduse, et enamus blogardeid tahaks kuidagi rahaliselt tasutud saada. Ma olen täiesti veendunud, et ajendite “kuldsest kolmikust” prevaleerivad pigem “feim ja seks”, mitte “sull”. Seda eriti Eestis, mis on nii väike, et tootjapoolset lähenemist võivad oodata vaid paar tipp-blogardit või muul alal kuulsat (Priit Pullerits, näiteks), kelle nimi müüb.
Keda üldse usaldada?
Loo juurde lähemalt. Esiteks – ühtegi asja ei tohi pimesi usaldada – ei blogardi, ei ajakirjaniku (promo)kirjutisi. Mõlemad võivad olla maksmatagi kallutatud ja ühtemoodi kehvad, sest:
– blogard võib olla fanboy, kiirustaja, ebapädev, laisk
– ajakirjanik võib olla ebapädev, ajahädas, laisk, fanboy
See, et keegi on kinni makstud, on minu meelest alles ma-ei-tea-mitmes probleem. Tegelikkuses on meie ees ikkagi kaks inimest, kellest üks on võibolla jäärapäine fänn, kes ei taha tunnistada ühtegi oma ihaldusobjekti puudust ning laulab hoosiannat jummala tasuta ja teine ajapuuduses palgatööline, kellel on vaja Midagi valmis kirjutada asjast, mis teda eriti ei huvita, ent lapsi peab toitma. Kvaliteet kannatab mõlemal juhul.
Toimetaja päästab päeva?
Mõistagi ei ürita ma siinkohal väita, nagu palgalised ajakirjanikud firmade pressiüritustel ei käiks. Käivad küll, ja samuti kirjutavad nähtust-kuuldust. Aga vahe on selles, et kui ajakirjaniku taga valvab toimetaja, et ta tutvustatavat toodet-teenust reklaamima ei hakka, siis kes on see, kes hoolitseb, et ajaveebnik firmale vargsi ühekülgset kiidulaulu ei laula? (Priit Pullerits: kahtlane kiitus)
No kuulge, toimetaja ei saa olla pädev igal alal – reaalsus on see, et toimetaja on VEEL ebapädevam, kui ajakirjanik (kui asi vähegi tehniliseks läheb). Kui ajakirjanikul on vaja kirjutada kallutatud promo – mis seal keerulist: rõhutad vähevajalikku eelist, jätad konkurendi mõne eelise märkimata, tood välja konkurendi kõik puudused promotava üksikute vastu jne. Toimetaja teeb siis mida?
Tagasiside ja “edasiside”.
Ajakirjanike töö ilmub endiselt ka paberil, mis tähendab, et vigadele tähelepanu juhtimisele või promo paljastamisele sisuliselt loota ei saa. Kallutatud blogipostituse puhul (eeldades, et blogi loetakse ning ta on ma valdkonnas hinnatud) leiab ikka hinge või paar, kes sõbralikult tõstatavad küsimused a) miks sellest konkurendist ei olel kirjutatud, ta on ju parem? b) miks sa selle probleemi/konkurendi omaduse välja jätad? c) oh sind, saab ikka, seda tehakse hoopis nii, sa ei teadnud? d) palju sulle, raisale, maksti, et sa tootjale p**** poed?
Ajaleheinfot viitsivad vähesed kontrollida, blogijad aga õnneks kipuvad viitama info algallikale, võimaldades “edasisidet”. Teine probleem on see, et ajalehed ei kipu netiväljaanneteski viitama või tehakse seda üldsõnaliselt (viitamise idiootsuse tipp pärineb, muide, Postimehest: “vahendab blogspot.com” on mõningates Elu24 lugudes. Need on ju BLOGID.)
Minu isiklik kogemus.
Jep, mina ei ole ajakirjanik. Ei pretendeeri ka. Samas olen ma kirjutanud mõned lood siin ja seal ning tavaliselt on toimetajate töö olnud kirjatüki liigendamine ja lühendamine. Ja kahjuks pean ma ütlema, et mõnikord ei ole see loo kvaliteedile hästi mõjunud…
Lõpetuseks – ei ma ei arva, et blogard on parem/täpsem jms., kui ajakirjanik. Kõik on suhteline. Samas mulle tundub, et Pulleritsu artikli näol on tegemist tavalise ajakirjanduse enesepromoga, mille ilmumisele oleks toimetaja pidanud käe ette panema.
LISA: Heh, iga uus on äraunustatud vana – Priit Pullerits: Veebipäevnike kurb saatus. Lugege viimaseid kommentaare ka, päris lõbus :)
* Mees, kelle esimesed kirjutised blogimise kohta olid ikka pääääääris negatiivsed. Nüüd teatavasti blogib ise ka…
…seega teema võib edukalt lukku panna ja ära visata. Loodan muidugi, et inimesed suutsid sellest kõigest endale midagi kõrva taha panna.
… ja kommentaarium läks lukku. Well, panin küll midagi kõrva taha. Kõlaks see järgmiselt: “Ära plõksi keskkonnas, mille omanik eelistab kindlasti “viimase sõna” ütlejaks jääda. Võimalus lolli olukorda jääda.”
Samas, see on veel leebe näide – valikuline kommentaaride avaldamine on veelgi “huvitavam”…
PS. Ka siin on vanemad teemad “lukus” – automaagia sulgeb kõik üle 7 päeva vanad postitused. Hämmastavalt tõhus vahend spämmi vastu, kuna rünnatakse just vanemaid, tähelepanu alt välja jäänud sissekandeid.
Nädalavahetusel läbi viidud teaduslikud uuringud tõestasid, et youtube’s ei olegi kõik olemas, nt multikat “Leopard otsib onni” (Дом Ð´Ð»Ñ Ð»ÐµÐ¾Ð¿Ð°Ñ€Ð´Ð°). Kui originaalpealkirja ei tea ja see on teises tähestikus, on päris raske pihta saada – tükk aega madistasin. A üles leidsin. Olgu veel lisatud, et mulle meeldib just selle multika “saundträkk”. Mul oli see kunagi isegi kassetile, audiokassetile, salvestatud – kuulasin multikat ja suutsin täpselt ette kujutada, mis ekraanil parasjagu toimuma peaks…
– –
– Wolli kirjutab Töölepingu seaduse eelnõust – ilma hüsteeriata.
– Kika on kokku pannud laheda saate idabloki “alternatiivsest” elektro- jms. muusikast. Lätlaste Zodiak‘i sai omal ajal isegi huviga kuulatud…
– Me disainerid on endale tekitanud ühissaidi, kuhu korjavad silma-kõrva paitavaid palakesi.
– –
Mõne minuti pärast, kl. 12. on mul me “II korruse tenniseturniiri” esimene matÅ¡. Ennustan endale kiiret kaotust – ei saanud ma päristennisega hästi hakkama*, ei saa ma ka Wii’st jagu, kuidagi ebaloomulik on ikka…
* See oli nagu see klassikaline nali: “Ma kas ei näinud palli ja ei saanud talle pihta, või ma sain talle pihta ja siis ei näinud enam keegi palli” (meil oli otse tenniseväljaku taga ühes otsas võsa, teises otsas jõgi ja vesine luht). Pinks sujub oluliselt paremini hoolimata puudulikust ruumilisest nägemisest.
EDIT {12:11}: Nii läinudki, 2 3:0 :(
Selle nädala postituste kogupikkus on olnud muljetavaldav, täna on reede, peas prevaleerib tatt, midagi huvitavat pole juhtunud – seega olgem pigem vait ja pangem 2 fotot…
Ainult ühe mõtte tahaksin lisada siia juurde: PITA on see must-valge film – ka mittevajalikud detailid saavad rõhutatud.
Lamisesime oma fototšätis, et palju filmile häid pilte tuleb. Et kui 1 tuleb, on hea, kui rohkem, oled Rockwell. “Viimase 35mm filmi “hea foto suhtarv” oli 35:0,5″, kurtsin ning ette oli näidata ainult ülalolev pilt, juhuslikult sai serverisse pandud – tädi tundus naljakas, sestap pilt tehtud saigi. See selleks.
Siis mainis kolleeg, et neid puid seal enam ei ole. Fotost oli saanud omamoodi, väga pisike Ãœrik. Siis meenus ühe fotograafi jutt, et ta jätab fotodele peale autosid, inimesi jms. mis tegelikult fotot kui Kuntsi rikuvad, ent mis teevad foto vaadatavamaks 10-20-30 aasta pärast – et “vaata, mis meil jalas/seljas/perse all oli tol ajal”. Ajalugu.
Teisest küljest – digifoto × internet × massid tähendab, et “kollektiivne pildimälu” maht on vaikselt ületanud võime seda tarbida…
A kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin?
Äkki sinna, et asjad, mis kaovad vaikselt, tuleks jäädvustada juba praegu. Samuti asjad, mis tunduvad mitteolulised… Nojah, tere targutamine. Aitab küll. Publish.
Ajaloo käsitlemisel on üldiselt kaks võistlevat koolkonda: “kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” vs. “kes vana asja meelde tuletab, sel’ nuga selga”. Nende vahel, hallis alas aga hängib kolmaski – “parem Hilja, kui Leida”. Sellest viimasest tulenevalt tundus, et ehk võiks ka 2006. a. sügise fotosid näidata ühe täie.
Fotogaleriis on 70 pilti. Oleks tahtnud, et neid oleks vähem, ent nad oleks selle võrra paremad. Mõned koguhulgast on blogis juba olnud, osad neist ainult blogis.
Pildid ei ole filmi tegevuse järjekorras. Ega ka kuidagi klassifitseeritud – kaadriteks, just-nagu-kaadriteks, tegelasteks/tegijateks, “meikingof”‘ideks. Pildid on ajalises, võttejärjekorras. Seetõttu annab eelise filmi eelnev nägemine, veel parem – osalemine.
Seerias on palju auke, sest ma ei saanud viibida võtteplatsil pidevalt, iga päev. Või oli “kohustusliku” stseeni pilt liiga kehv. Tore oleks, kui ma oleks enne alustamist läbi lugenud Märten Krossi artikli, milles ta kirjeldab oma kogemusi filmi “Georg” pildistamisel… ent see ilmus aasta pluss natuke liiga hilja (Cheese 25/2007).
Igatahes: filmi “Klass” fotogalerii
PS. Galeriis ei saa kommenteerida, mul ei õnnestu seda bladi Coppermine’i spämmikindlaks teha. Kommige siin, kui soov on.
– –
Since this may be the only post that might get some intl. attention, here’s a summary: slightly less than a year after the premier, finally, here’s a photo gallery of an Estonian movie called “The Class” (director/writer: Ilmar Raag; full info: IMDB). Photos aren’t in any particular order, storywise – it’s a mess – “making of” photos, people, stills and “looks-like-still”-material – all in one. Quantity rather than quality prevails.
Olles maailma popim(?) fotosait ja pakkudes arendusvõimalusi “kolmandatele parteidele”, tekib peatselt igasugu alternatiivseid liideseid, kuidas pilte vaadata. Sest inimesed, tänu jumalannale, ei ole kunagi rahul ning üleüldse – tsiteerides esimesena tutvustatavat: flickrleechi: “because paging sucks”
flickrleech
Kuvab PALJU pisipilte korraga, sortimis-otsimiskriteeriumiteks Interestingness, kasutajanimi, lemmikud, setid, grupid jne. Selge kasutajaliides.
flickriver
Popp (loe: web 2.0) rakendus, mis valitud kasutajat, gruppe, lemmikuid, sõpru jne laseb vaadata konstantse voona, pidevalt pilte juurde laadides, kui edasi kerid. IMHO kiireim viis mingeid gruppe või kellegi teise lemmikuid läbi vaadata, sest kuvatakse standardsuurusega fotod, mitte pisipildid. Miinuseks see, et kuskile keskele ei saa linkida, kui pooleli jääb.
bighugelabs: flickr tools
SUUR ports erinevaid vahendeid, neist teemakohaseim on Scout, mis laseb vaadata, kas su (mu) fotod on Explore/Interestingness‘sse sattunud. Lisaks ka Explore suvalist “kohta” viimastel päevadel või suvalisel kasutaja jms. sealhulgas nn. DNA, mis teeb kokkuvõtte kõigest.
flexplore
Püüab su lemmikuid analüüsides leida fotosid, mis võiks sulle (mulle) veel meeldida, arvestades nende inimeste lemmikuid, kellega teil on samad lemmikud (äge lause :) ). Lisaks veel lemmikute top30, “sugulashinged” ja tavapärased asjad: konkreetse kasutaja fotod ja lemmikud. Miinus: veidi aeglane
taggraph
Juba läbi siit jooksnud, ent endiselt lahe tag’idel baseeruv graafiline “võrkbrauser” (tuulelohe). Ilus. Veidi kasutu.
See nimekiri on eelkõige enda jaoks (sestap ka lingid minukesksed), et ma neid ei unustaks ja selleks, et te saaks mulle anda linke veel ägedamatele asjadele…
Last but not least – teab keegi – kui pilte vaadata üle API, kas ta Flickr’i pildi statistikasse kirja läheb?
“Järeldus on koht, kus te väsisite mõtlemast”, kõlab üks Murphy seadustest. Ja telefoniostuga nii läkski – mingi hetk sai valimisest siiber ja tõin ära järgmise vidina: Nokia 5610 XpressMusic (siit ka vastus Mariini küsimusele, miks äratus “vale” oli). Algul mõtlesin, et virisen natuke mõnede asjade kallal… ent noh, saagu siis kõigest natuke – üsna uus mudel ikkagi.
Sõelal olid ka näiteks Samsungi U700 ja F330. Esimene on väga ilus, teine mitte nii väga (need valged randid, fui). Esimene on üsna “nutikas”, teine, nagu Nokiagi, “pühendunud” muusikaföön. Esimene on juba veidi vana mudel, teine nii uus, et pidevalt otsas. Ja nende kahe vahel valides oligi kompromissiks mainit’ Nokia hoopis. Soniga Eeriku liuguriga mudelid ei sümpatiseerinud.
Telefon
Nagu Nokia Series 40 telefon ikka – saab helistada jms. Osa kasutusloogikat on peale pikka Siemensi (M55) kasutamist veidi võõras (ja alati ei ole samm paremuse poole – nt. SMS’iga seonduv: saaja lisamiseks tuleb Nokias oluliselt pikemalt surfata; kui Siemensil saabunud SMS’i läbi lugesid, siis päris lõppu kerides pakuti kohe ka kustutamisvõimalust; jms.)
Nupud on üsna mugavad (mis oli ka argument Samsungi vastu, peale M55 “poppe” ent vastikuid klahve eriti), kere on natuke lai ühe käega trükkimiseks – M55 istus paremini kätte. Liugklapp esialgsel hinnagnul ei tohiks eriti logisema hakata.
Uudne asi on nn. slaider, mis aitab vahetada telefoni töörežiimi/kasutajaliidest (UI): pleier < - telefon -> raadio (see slaider võiks samas veidi kasulikum olla, kui vaid raadio/pleieri/telefoni vahel sõelumine, kui ta seal juba nii suurelt on, aga noh…).
Ekraan on väga heade värvidega.
Muusika
Raadiot ei ole viitsinud näppida, ent pleierit olen juba natuke kasutanud ja heli on väga hea IMHO. See eeldas küll oma ekvalaiseriseti tegemist (saab teha) ja uusi kõrvaklappe (need “tavanööbid” ei püsi mul kunagi kõrvas), ent tulemus on umbes sama, kui kunagi omatud iPod Shuffle (1. gen.). Seega XpressMusic’u nimetuse omistamine moblale eksistentsiaalseid küsimusi “miks ma eksisteerin, mis on mu mõte?” tekitada ei tohiks. Veel ei ole selgunud, kui kaua saab reaalselt muusikat kuulata ühe laadimisega (nt. Samsung U700 sai aku ja muusika eest miinuspunkte)…
Fotokas
3.2mpix, autofookus (ei saa välja lülitada), 2 suht kasutut LED-välknööpi jms. Salvestab objekti üldjuhul äratuntavalt. Napilt (ma sel teemal pikemalt ei peatu, teate küll, millega ma viimasel ajal pilti eelistan teha :)). Blogitud pilt on siiski telefonist, ent ei suutnud vastu panna ja käivitus LOLCAT-mode.
EDIT: saab pildistada nii AF’iga (teravam) kui ilma (kiirem) – erinevad nupud vajutada. iPhonel pole neid “kahte suht kasutut LED-välknööpi”‘gi…
Sync/asjade liigutamine
Jama: täielikuks sünkroniseerimiseks on eelduseks MS Outlook(?). iSync’il veel sellele mudelile tuge pole, alternatiivmeetodid ka ei aitavat. Back-up fail on mingi binary, pole veel häkkinud, et kas sealt saaks märkmed käte.
Esialgu ei ole veel tööle saanud seda, et asju saaks telefonist üle Bluetoothga Mac’i _saata_. Mac’ist opereerimist alustades töötab nii telefonisse salvestamine kui sellest tõmbamine kenasti.
Internet
SurfPort töötab läbi integreeritud brauseri (AP: wap.emt.ee), Opera ja Yahoo! vidinad töötavad aga üle AP internet.emt.ee (ja see tuli mul ise avastada… ja see võttis aega). Ning mis on täielik PITA, on EMT’i hinnakujundus* – erinevad AP’d -> erinevad hinnad, mis omakorda sõltuvad veel kolmandast tingimusest (vt. Homme tabelit).
E-posti sai siis tööle, kui olin selle õige AP kasutamise välja nuputanud, enne seda õnnestus fotode postitamine üle MMS’i. Näiteks siia: http://tuulelohe.tumblr.com/. Ma ei usu, et ma eriti tihedalt sinna midagi laadin, ent pagan teab…
Telefon on 3G, mitte 3,5. Eriti ei nuta – väga kiire ühendusega ära harjumine mõjuks arvele halvasti, ma kardan.
Soft: Series 40 5th ed.
Äkki oleks pidanud Symbiani (S60) fööni ostma – selle platvormi peale arendatakse softi oluliselt rohkem. Või ma eksin ja enamus Java softist töötab ka S40 seerial (.sis’id ilmselt mitte, kuna S40 pole Symbian)? Tundmatu maa mulle esialgu. Ja palju ma lisasofti tegelikult vajaks?
WTF?
Nüüd mõningat irisemist ehk rubriik “mis teil arus oli?”
– mälukaardi vahetus – sitake tagakaas, palju lahtikakkumist vastu ei pea ilmselt (ja teisiti ligi ei saa)
– helitugevusnupp läheb samuti keylock’i alla, kui telefoni UI ees on…
– … ning raadio/pleieri režiimis sissetuleva kõne vastuvõtu puhul telefonisse ei saa
– helistaja foto PC Suite abil lisamine – tulemus on kohutav. Pane parem ettevalmistet’ foto telefonisse ja võta Use photo…
– miks ma PC Suite abil näiteks märkmeid (notes) ei näe? Selleks, et oma märkmed kätte saada (ma märgin fillmile pildistades säri/ava telefonisse. Käsi-EXIF), tuleb nad pasteerida SMS’i drafti ja siis saab seal kopeerida. Totter.
– 2,5mm kuularipistik. OK, adapter tuleb kaasa, ent kamoon – isegi 2x õhemasse kaksikusse (5310 XpressMusic, tänasest EMT’is müügil) suutsite 3,5mm mahutada
– Liugklapi avamisega kõnele vastates on viivitus üsna suur, enne kui tegelikult vastu võetakse
Last but not least. Teatavasti reklaamib Nokia osasid oma mudeleid väikeste arvutitena. Ka 5610 on seda – ma olen suutnud ta juba paar korda kokku jooksutada.
Restart.
– –
* Ei, ma ei ole otsustanud veel ära kolida, tahaks enne näiteks m-ID** ära proovida.
** Mis tuletab meelde, et Mart Parve palus tähelepanu juhtida nende kampaaniale, mis õhutab inimesi enam digiturvalisust proovima:
Ãœks efektiivsemaid viise internetiturvalisuse tõstmiseks on aga julgustada inimesi sisselogimiseks ID-kaarti või Mobiil-ID kasutama. Jah, ka selle turvalisuse üle debateeritakse mõnikord, aga siiski on isegi skeptikud nõus – olemasolevatest variantidest on see reaalseim võimalus e-teenuste turvalisust oluliselt tõsta.
Oleme leidnud, et kui inimene ID-kaarti juba kord kasutab, siis ta sellest enam ei loobu, kuna tegemist on päris mugava rakendusega. Aga kuidas panna inimene ID-kaarti või Mobiil-ID-d esimest korda kasutama?
Ühe abinõuna algatasime loosikampaania, mis asub aadressil:
www.arvutikaitse.ee/loos
“Tänu” ühele varasemale postitusele on otsing “aktifoto” toonud siia terve trobikonna külastajaid. Olgu see “võlg” nüüd siis tasa.
Tänu kassile oleks kahemõttelise pildiallkirja panemine lihtne. Liiga lihtne. Seega jääb ära.
Järgmine lähiajal likvideeritav puudujääk: ühe popi Eesti filmi minigalerii…
⌘
PS. Punane vein pidi tervisele kasulik olema, a mis see päevane kogus oli – klaas, liiter?
PSS. Mäletate, kunagi sai kirjutatud, et Flickris on igal asjal grupp. Tõepoolest:
Hi, I’m an admin for a group called Model Police Cars, and we’d love to have your photo {link} added to the group.
