Viljar Sepp: kahtlane Pullerits

Priit Pullerits* on kirjutanud nupu, mis keskendub küsimusele: “kas veebipäevnike promokirjutisi tasub usaldada?”, Kristjan kommenteerib kenasti oma (blogard JA ajakirjanik JA toimetaja) mätta otsast, ent ühe või isegi mitu mõtet tahaksin lisada siia juurde…

Artikli autor teeb kohe algul ühe põhimõttelise vea, mis terve loo kraavi veab: eelduse, et enamus blogardeid tahaks kuidagi rahaliselt tasutud saada. Ma olen täiesti veendunud, et ajendite “kuldsest kolmikust” prevaleerivad pigem “feim ja seks”, mitte “sull”. Seda eriti Eestis, mis on nii väike, et tootjapoolset lähenemist võivad oodata vaid paar tipp-blogardit või muul alal kuulsat (Priit Pullerits, näiteks), kelle nimi müüb.

Keda üldse usaldada?
Loo juurde lähemalt. Esiteks – ühtegi asja ei tohi pimesi usaldada – ei blogardi, ei ajakirjaniku (promo)kirjutisi. Mõlemad võivad olla maksmatagi kallutatud ja ühtemoodi kehvad, sest:

– blogard võib olla fanboy, kiirustaja, ebapädev, laisk
– ajakirjanik võib olla ebapädev, ajahädas, laisk, fanboy

See, et keegi on kinni makstud, on minu meelest alles ma-ei-tea-mitmes probleem. Tegelikkuses on meie ees ikkagi kaks inimest, kellest üks on võibolla jäärapäine fänn, kes ei taha tunnistada ühtegi oma ihaldusobjekti puudust ning laulab hoosiannat jummala tasuta ja teine ajapuuduses palgatööline, kellel on vaja Midagi valmis kirjutada asjast, mis teda eriti ei huvita, ent lapsi peab toitma. Kvaliteet kannatab mõlemal juhul.

Toimetaja päästab päeva?

Mõistagi ei ürita ma siinkohal väita, nagu palgalised ajakirjanikud firmade pressiüritustel ei käiks. Käivad küll, ja samuti kirjutavad nähtust-kuuldust. Aga vahe on selles, et kui ajakirjaniku taga valvab toimetaja, et ta tutvustatavat toodet-teenust reklaamima ei hakka, siis kes on see, kes hoolitseb, et ajaveebnik firmale vargsi ühekülgset kiidulaulu ei laula? (Priit Pullerits: kahtlane kiitus)

No kuulge, toimetaja ei saa olla pädev igal alal – reaalsus on see, et toimetaja on VEEL ebapädevam, kui ajakirjanik (kui asi vähegi tehniliseks läheb). Kui ajakirjanikul on vaja kirjutada kallutatud promo – mis seal keerulist: rõhutad vähevajalikku eelist, jätad konkurendi mõne eelise märkimata, tood välja konkurendi kõik puudused promotava üksikute vastu jne. Toimetaja teeb siis mida?

Tagasiside ja “edasiside”.
Ajakirjanike töö ilmub endiselt ka paberil, mis tähendab, et vigadele tähelepanu juhtimisele või promo paljastamisele sisuliselt loota ei saa. Kallutatud blogipostituse puhul (eeldades, et blogi loetakse ning ta on ma valdkonnas hinnatud) leiab ikka hinge või paar, kes sõbralikult tõstatavad küsimused a) miks sellest konkurendist ei olel kirjutatud, ta on ju parem? b) miks sa selle probleemi/konkurendi omaduse välja jätad? c) oh sind, saab ikka, seda tehakse hoopis nii, sa ei teadnud? d) palju sulle, raisale, maksti, et sa tootjale p**** poed?

Ajaleheinfot viitsivad vähesed kontrollida, blogijad aga õnneks kipuvad viitama info algallikale, võimaldades “edasisidet”. Teine probleem on see, et ajalehed ei kipu netiväljaanneteski viitama või tehakse seda üldsõnaliselt (viitamise idiootsuse tipp pärineb, muide, Postimehest: “vahendab blogspot.com” on mõningates Elu24 lugudes. Need on ju BLOGID.)

Minu isiklik kogemus.
Jep, mina ei ole ajakirjanik. Ei pretendeeri ka. Samas olen ma kirjutanud mõned lood siin ja seal ning tavaliselt on toimetajate töö olnud kirjatüki liigendamine ja lühendamine. Ja kahjuks pean ma ütlema, et mõnikord ei ole see loo kvaliteedile hästi mõjunud…

Lõpetuseks – ei ma ei arva, et blogard on parem/täpsem jms., kui ajakirjanik. Kõik on suhteline. Samas mulle tundub, et Pulleritsu artikli näol on tegemist tavalise ajakirjanduse enesepromoga, mille ilmumisele oleks toimetaja pidanud käe ette panema.

LISA: Heh, iga uus on äraunustatud vana – Priit Pullerits: Veebipäevnike kurb saatus. Lugege viimaseid kommentaare ka, päris lõbus :)

* Mees, kelle esimesed kirjutised blogimise kohta olid ikka pääääääris negatiivsed. Nüüd teatavasti blogib ise ka…