Jaan – see väääääga vaikne maapoiss

Jaan oli nii vaikne, et tundus lausa autistina.

Nädalavahetuse intensiivseim kehaline tegevus oli vaadata, et kahele suurele, end sujuvalt lolliksjooksvale koerale ette ei jääks. Imetlusväärne, millest, millele ja millise kiirusega suudavad samakasvulised ja -ealised labrador ja ameerika buldog läbi/üle/pihta joosta. Või kuidas koostööd teha: vettevisatud oksa tõi kaldale vesipühvlist labrakas, kaldale jõudes andis aga objekti veeprotseduuridesse mitte nii entusiastlikult suhtuvale ambullile üle.

Kasulikku teavet:
– vetelpäästeinstinktiga koeraga on raske saunas käia – kipub jõkkehüppavaid saunalisi “ära päästma” (käis nii palju vees, et õhtu lõpuks õppis ka raudredeli abil jõest välja tulema).
– paberite järgi valge ambull meenutas teise päeva lõpuks 18% hallkaarti – oleks ta veidi paigal püsinud, oleks olnud hea valgust mõõta…

– –

Kuna vahepeal pole kodus olnud/poodi külastanud, haigutas külmik laia irvega vastu ja uuris pilkavalt, et mida külamees ka otsib tema seest. Leidsin komponendid täpselt ühe viimsepäevasalati (tuntud ka nime all “nädalaringvaade”) tarvis: mingi vürtsikilu, lahja kodujuust, lahja hapukoor, kaks kurki ja veidi rohelist sibulat. Päris hea sai. Kuigi ma tunnen, et pärast joon end vist lõhki.

Muide, poes müüakse mingit 1,8% Läti piima. Kategooria: “Huvitav, samas joodamatu”…