Seoses koristamisega ilmusid ignoreerimisvalli tagant nähtavale järgmised raamatud:
– Leo Kessler “Viirastusdiviis“ – kidari
– G / D Naylor “Punane Kääbus“, 3 raamatut – w
– A.R.R.R. Roberts “Kööbik“ – w
– Robert H. Heinlein “Tähesõdalased“ – Kaija
– Otto Carius “Tiigrid poris“ – Ilmar
Here’s the deal: kui õlle tood, võid raamatu endale jätta; kui ei too, pead peale läbilugemist edasi andma :)
Käsi püsi, kes siia blog.tr.ee kaudu saabusid? Mitte keegi? Seda ma arvasin…
Sügisel 2010 toimus 2 asja: Altex ostis blogtree ja blogtree lõpetas Tuulelohelennu indekseerimise. Peale seda on kirjavahetus käinud umbes nii:
– mais saadakse pakkumine promoda nende üsna kalli piletiga konverentsi
– mina teatan, et neil indekseerimine ei tööta
– tuleb automaatvastus, et vastatakse tavapärase nädala jooksul
– (vaikus)
Vahepeal (nov ’11) saatsin eraldi kirja. Teatati, et andmebaas ei saa hakkama, ent parandamisega tegeletakse. Nüüd vaatasin huvi pärast, et tolleaegne vastaja on Altexist lahkunud ja on nüüd “Hippie at Australia“. Kas tegeletakse, on vist eraldi küsimus – ilmselt sai Altex ostuga baasi ja on rahul, kui üldse midagi püsti on. Andris ja Heimar, mehed, kes teadsid, kuidas massin töötab, tegelevad ammu muude asjadega.
Järgmine aasta siis jälle :P
Kuulsin seda eelmisel nädalal vähemalt 2 korda. Naljakas laen.
Ühel korral käis see ülaloleva foto kohta. Vend leidis kuskilt paar vana kaamerat, mina leidsin sealt seest ilmutamata filmi ja Enno leidis aja nad keemiasse pista (sest vanade ja tundmatute filmidega ei oska ma miskit peal hakata). Kahjuks ei olnud film leidnud ei teed külmikusse ega ka mõistlikku pildistajat – kõik tuvastatavad kaadid paistsid suht suvad teleka mahapildistamised.
Ei räägi ilmast, õllest räägin. Täpsemalt – mitte külmast õllest vaid “külmakangendusega” õllest.
Eelmisel nädalal sattusin Londonis Brewdogi kõrtsi ja võtsin seal… 50ml õlut. Sest palju ei jaksa (muuhulgas ka finantsiliselt, liitrihind oli 240 naela) – menüüs olid maailma ühed kangeimad: Sink The Bismarck! (41%) ja Tactical Nuclear Penguin (32%).
Ilmselgelt tekitavad need numbrid mõningaid küsimusi, á la:
– on see üldse õlu? Jah, noh… tehniliselt.
– aga kuidas? Lisaks tavapärasele kääritusele tuleb otsa laagerdamine viskivaadis ja siis oluliseim samm: destilleerimine mitmekordse külmutamise läbi (viina aetakse teatavasti vastupidi, põletatakse). Lühidalt ja veidi ebatäpselt: õlle külmutamisel ja tahkenenud massi eemaldamisel alkoholi tase tõuseb, kuna jäämassis on rohkem vett kui alkoholi (alkoholi jäätumistemperatuur on madalam, ent päris nii see ei käi, et nt -4C juures on vesi kõik üks kamakas ja järele jääb puhas alkohol).
– kuidas maitseb? Nagu oleks maltoosast ja humalast brändit aetud. Kangus on tuntav, ent siiski üsna pehme. Vahtu loomulikult ei ole. Äge. :)
Ahjaa, kui sinna sattuma juhtute, tellige üks burks ka. Parim, mida ma eales saanud olen (ja ma olen USAs ka käinud).
Selline informatiivne teadaaenne siis.
– –
* Keelenõuvakk ütleb: “Veini ei kangestata, vaid kangendatakse. Sõna kangendama tähendab ‘kangemaks tegema’, aga kangestama on ‘jäigastama, kangeks, paindumatuks tegema’.”
Samas – kuna füüsiline “jäigastamine” on jäätumise juures oluline nipp, siis võib minu meelest protsessi kohta kasutada nii “külmakangendus” kui “külmakangestus”. Pealegi on buurid alati kalast lugu pidanud.
“Ma ei ole Londonis käinud…” oli blogis kõikse esimene postitus (enne seda oli mul kergelt psühhedeeliline kodukas. Sest siis tehti kodukaid.). Ilmus see 5. mail 2003 e. siis täpselt 9 aastat tagasi. Hetkel olen ma juhuslikult Londonis – mis ei tähenda, et ma ütlen “korras, eesmärk täidetud, paneme poe kinni”. Küll aga tundub, et see vahepealne tempo – postitus umbes igal tööpäeval – ei ole jätkusuutlik ja mõistlik. Sulli selle eest nagu ei tule, feimi ka eriti mitte, seks on kasutusel. Nii et edaspidi vaatame, kas on midagi öelda või näidata (pildipool on eraldi teema, mida iseloomustab kõige paremini see pilt).
Näiteks, käisime sõbrannaga muuseumis ja tekkis mõte et… pange siltidele põnevamaid asju. Midagi, mis lapsi ja lapsemeelseid täiskasvanuid huvitaks. Näiteks silt “Raudrüü, XV saj.” on infotolm – kuiv ja igav. Kirjutage, palju see kaalus, kui pikk mees sinna sisse läks ja et sellega ei saanud korralikult pissil käia.
PM lubab: “Ees ootab ilus nädalavahetus”
No dai pohh, kui ei tule
Kilulinnas jälle niuhti! käidud. Kerge tšeburekisõltuvus hakkab tekkima…
Sattusin reedel Türi kirikus kammerkoore kuulama. Üks laul tekitas äkitse peas kujutluspildi (kuulasin silmad kinni, kuna koor asus orelirõdul, selja taga), kuidas lendan üle sügiseselt kuldse päikesevalgusega maalitud kolletavate kasevälude. Madalalt, koos kaaslastega, õhk sahisemas tiibade all. Õhk oli veel värskelt niiske ja metsane, äsja oli natuke sadanud.
Ülev, ilus ja kuidagi nukker. Vot nii.
Täna oli päris kevade hõngu.
Pühade ajal maal seisin 10 minutit vagusi aknal. Visuaalsaak: siisike (väga ilus lind, muide), metsvint, musträstas (see on parajalt koomiline, kuida nad ringi hüppavad), puukoristaja (zorro maskiga marakratt), suurnokk-vint (tõepoolest, see nokk on mingi kolmandik peast), sinitihane (ja neid on meil harjumatult palju), rasvatihane, rohevint (ka ilus), talvike (a võib-olla ikka oli varblane, ei olnud väga kollane pea).
Harakas.